Jander Lapmaa karjäär Helmeses on olnud pealtnäha sirgjooneline. Ta on arenenud kaheksa aastaga tudengist mentoriks ning nooremarendajast juhtivarendajaks. Küsime Janderilt endalt, kuidas ta on seda teinud, milliste raskustega rinda pistnud ning mil moel Helmese töökultuur teda toetanud on.
Kuidas läks nii, et Sinu karjäär just Helmese tarkvaraarendajana algas?
Kooli ajal veetsin palju aega arvuti taga, enamasti mänge mängides. Eriti paelusid mind mängud, kus oli võimalik ise maailmu luua või muul viisil isikupärastada oma kogemust. Selleks olid kasutusel tööriistad kuni koodi kirjutamiseni välja. Seega oli IT Kolledžisse õppima asumine asjade loomulik jätk.
Ülikooli poolt korraldatud külastuspäevast Helmesesse, mida juhtis Meelis Lang, jäi ettevõttest ja muidugi ka Meelisest endast väga hea mulje. Nii et kui sain 2014. aastal teada, et Helmeses on arendaja konkurss avatud, asusin kõhklemata kandideerima. Ning – tulin, nägin, võitsin.
Palun räägi oma esimestest aastatest ja arengust Helmeses
Tööle asudes oli puhas fun tööl käia, omavahel nalja visata ja erinevaid probleeme lahendada. Tollal ma ei teinudki pikemaid plaane. Olen loomult introvertne ja tunnen ennast hästi rutiinis, kuid tollane tiimijuht Kristjan Männik ajas mind järjepidevalt mugavustsoonist välja. Tänu Kristjanile hakkasin tasapisi ka otse klientidega suhtlema, esialgu meili teel ja hiljem kõne vahendusel, mis oli tol ajal suur katsumus. Tehniliselt toetas mind tollane juhtiv arendaja Kirill Tšepurov, kes on musternäidis kõrgest kvaliteedist ja pidevast enesearengust.
Mind on väga palju aidanud Helmese väikese tiimi mudel, kus tugevamad aitavad koostöös nõrgemaid ja toimub igapäevane üksteise pealt õppimine. Mida kvaliteetsemat tööd sa teed, seda keerulisemaid ja vastutusrikkamaid ülesandeid tiimis saad. Inimestele antakse võimalus ka eksida, sest nii saadakse tugevamaks.
Minu karjääri edenemine on kujunenud väga loomulikult ja toetatult. Kui on avanenud võimalus proovida midagi uut ja võtta suuremat vastutust, olen sellele alati „jah“ öelnud. Näiteks kui tekkis küsimus, kes hakkab uue arendaja mentoriks, otsustasin võtta selle vastutuse. Seejärel kasvas meie eelmine tiim nii suureks, et tuli pooleks jagada ja minust sai uue tiimi juhtivarendaja. Kindlasti on parem juhtida oma karjääri proaktiivsusega, kui oodata, et sulle kõike pakutakse.
Mis on Sinu tänane vastutusvaldkond Helmeses?
Kuna olen töötanud meie ärisuuna olulise kliendi Teliaga väga pikalt mitme erineva projekti raames, olen hetke Telia Taani POS süsteemi projektis kõigile osapooltele teadmiste pangaks.
Suureks töö osaks on arenduskoosolekutel osalemine. Seal olen aktiivne tehnilise ja ärilise sisendi andja. Helmes Way näeb ette, et võtame vastutuse ka teiste partnerite kordineerimisel, kui projekt seda vajab. Seega on minu peal ka mitmete väliste partnerite töö ja koostöö tehniline juhtimine.
Viimasel aastal olen saanud ka arhitekti rolli katsetada, ridamisi tööintervjuusid läbi viia ning rohkem mentorlusele mõelda.
Südames olen siiski arendaja ja kui leidub aega siis teen üksikuid tööjuppe ka ise.
Kuidas Sa end mentorina tunned ja mil viisil oma noori hoolealuseid suunad?
Helmese mentorprogramm on mõeldud selleks, et uus töötaja saaks mugavalt sisse elada ja tema jaoks oleks olemas inimene, kellega tööalaseid ja isikliku arengu väljakutseid arutada. Mulle tõesti meeldib mentoriks olla, sest juba ülikoolist saadik armastan teisi aidata. Mentori rolli on mul olnud võimalus rahulikult sisse elada, üks arendaja ja uus väljakutse korraga.
Millist vormi mentorsuhteks kasutatakse, sõltub Helmeses mentorist endast ja kujuneb dialoogi tulemusena. Mina usun pigem lühiajaliste eesmärkide püstitamisse – kord aastas arenguvestlusest ei ole küllalt. Arengu eesmärgid peavad olema sellised, mida on järgneva paari kuuga võimalik rakendada, muidu õpitu ununeb.
Milline on Sinu kogemus muutunud töökorraldusega, kus tiim töötab suure osa ajast eemalt?
Saame hakkama. Minu üks lemmik probleemide lahendamise või teadmiste jagamise viise on tahvli ees üheskoos joonistamine, kuid seda nüüd enamasti teha ei saa. Igatsetakse üksteisega suhtlemist – seda enam, et kõik kolleegid on ka ülitoredad inimesed. Teisalt on eemalt töötades rohkem segamatut aega, mil põhjalikult süveneda ja keerulisemaid probleeme lahti hammustada.
Oleme kokku leppinud, et helistades lülitame võimalusel video tööle, sest nii saab siiski näost-näkku suhelda ning on parem ka niisama rääkida ja nalja visata. Nüüd on kujunenud nii, et kontoris käimise päevadel keskendungi ma eeskätt inimestega suhtlemisele.
Jõuad tööalaselt palju. Kuidas Sa end tasakaalus hoiad?
Minu ammune armastus on arvutimängud, aga nuputan ka targa kodu lahendusi, ehitan roboteid ja lennutan FPV drooni, kui mahti on. Kord kuus saan Dungeons & Dragons grupiga kokku. Vaatan fantaasia- ja ulmefilme. Kitarri olen mänginud üle 10 aasta ja kirjutan ka lugusid, varem sai metal-bändi tehtud. Spordialadest eelistan pigem õuealasid – käin jooksmas ja mängin väikest viisi discgolf’i.
Minu viimase aja kõige suurem hobi on minu kaks nunnut tütart – naudin väga nendega tegelemist ja mängimist. Et lapsed ei küsi tähelepanu, vaid lihtsalt võtavad seda, läkski teise tütre sünni järel ajajuhtimine päris keeruliseks, sest ka tööl algas suur projekt täpselt samal ajal. Siis leidsin enda jaoks mediteerimise, mida harrastan igapäevaselt, kasutan selleks Headspace’i app-i. Helmeses peetakse elementaarseks, et inimestel on ka eraelu ja aidatakse leida erinevaid paindlikke lahendusi, see on suureks toeks.
Millised on olulisemad tõekspidamised, mida Sa oma elus järgid?
Ausus. Annan alati endast parima – mul on sisemine kutse olla kõiges hea. Püüan mõista ja aktsepteerida alati kõiki osapooli. Helmese väärtustest läheb mulle väga korda hooliv ellusuhtumine: et kui sul on probleem, tegele sellega kohe. Näen, et see toimib nii tööl kui ka paljudes elulistes olukordades.